Töörahva Elu 24. mai 1980
ABITURIENT ’80
„Suure lõpu alguses me teel…“
/---/
Aga kaheksanda klassi poisid Kaido ja Rein arvavad hoopis,
et XI a on kuidagi kahtlaselt vaikne klass. Kui just ei vaata, siis pole neid
kunagi näha. Tegutsevad tasa ja targu. XI b-ga on hoopis teisiti. Neil on kõik
alati loosungite ja reklaamiga käinud. Kui kuskil midagi lahti on, siis on see
kindlasti JÄLLE SEE XI b. Ilma nendeta hakkab vist päris igav, arvab Kaido. Aga
mida arvab klassivanem Kuno Laul?
„Mida siin ikka arvata … Eks ta vist tundu tõesti nii, et
iga klassi lahkumisega jääb koolimaja mõneks ajaks tühjemaks, vaiksemaks, isegi
kõledamaks, millestki oleks nagu kogu aeg puudu … Aga see ei kesta kaua.
Tulevad uued, see on paratamatu. Nüüd on meie kord minna. Ah et minu mälestusi
kooliajast? Kuule, mine tüüta nüüd teisi ka!“
Lähengi.
John: „Toredam päev? Möödunud aastal sain ühel päeval
korraga seitse nelja. Eluilmas ei unune.“
Jüri: „Meelest ei
lähe, kuidas ma seitsmendas klassis Aivari asemel hoopis joonistusõpetaja
märjaks kastsin. Sellest ajast on sügavad muljed.“
Peep: „Seniajani pole aru saanud, kuidas mul õnnestus
kuuendas klassis harjavars tahvli külge kinni visata.“
Kalev: „Millest on kahju? Muidugi kõigepealt sellest, et
varsti pole me enam koos. Ja sellest, et me ei suutnudki oma tüdrukuid lõpuni
mõista.“
VAHUR KERSNA
