pühapäev, 18. oktoober 2020

Viinamarjajahist 1980

 Töörahva Elu 18. oktoober 1980

Repliik

MAHAVISATUD AEG

Viinamarjakastid majatarvete kaupluse vahekäigus meelitasid ligi hulgaliselt ostjaid. Marjad olid ilusad, suured, 1.20 rbl. kilo. Järjekord ulatus kaupluse ukseni. Et algul tundus edasiliikumine lootustandev, jäid inimesed seisma. Aga mida enam kell lähenes tööpäeva lõpule, seda aeglasemalt liikus järjekord. Inimesed, kes olid eesmärgile juba lähedal, seisid tund aega ühe koha peal. Paljud möödujad tundsid järjekorras ära oma tuttava ja võis kuulda repliike: „Võta mulle kaks kilo!“, „Mulle kilo!“ või näidati sõrmedel vastav arv. Ema kahe patsidega tüdrukuga  paigutas ühe lastest rahumeeli järjekorra vahele ja läks ise eemale. Kui aga lapselt küsiti, kas tema järjekord on just siin, läks tüdruk kohe minema. Kahju, et ema ise õpetab lapsele vaheletrügimise kunsti. Eriti agarad tuttavate soovidele vastu tulema olid kaks neidu. Plastikaatkotid muudkui paljunesid nende käes. Märkustele reageerisid nad ülbete vastustega. Nende juurde seisma jäänud kõrvarõngastega neiu ei häbenenud valetada, et on algusest saadik järjekorras. Kui nad siis lõpuks kaalu juurde jõudsid, kulus üle veerand tunni nende teenindamiseks (müüjal endal tuli marjad puhastada). Pidevalt tuli teenindada kõrvalt emasid lastega, olgugi et järjekorras seisid emad, kel lapsed üle kahe tunni omapead kodus olid. Üks ema kolmeaastase poisiga seisis kannatlikult selle pika aja ära.

Õhtu aga lähenes ja koos sellega pimedus. Kell pool seitse müüja lõpetas kaalumise sest oli võimatu rohkem marju sorteerida ja raha lugeda. Tänu sellele, et leidus südametunnistuseta inimesi, jäid paljud üle kahe tunni järjekorras seisnud ootajad marjadest ilma. Aeg oli maha visatud.

MARI TAMM

Abiks deklamaatorile


Töörahva Elu 18. oktoober 1960

Abiks deklamaatorile

KUIDAS VALIDA REPERTUAARI

/---/

Isikliku repertuaari valimist peab teostama kergematelt paladelt järk-järgul raskematele üle minnes. Algaja deklamaator ei tohiks algul valida teoseid, mis talle on ilmselt rasked, milliste kirjanduslik vorm on nõudlik ja keerukas. Raskematele teostele võib deklamaator tähelepanu pöörata üksnes siis, kui tal on olemas juba suur praktika ja vastavad kogemused. Suurte ja tundeküllaste palade haaramine võib kogemusteta ja eelteadmisteta deklamaatori viia võltspaatoseni ja häälega ilutsemisse. Ei tohi unustada, et deklamaator on ikkagi ainult jutustaja, mitte näitleja. On näiteks mõttetu algajal deklamaatoril hakata õppima katkendeid „Kalevipojast“, olgugi et see on tervitatav nähe seoses eeloleva eepose sajanda aastapäevaga. See ülesanne jäägu neile, kel on enam kogemusi. Tihti kipuvad algajad deklamaatorid jõudu katsuma M. Gorki „Tormikotkaga“, Fr. Tuglase „Merega“ või Majakovski loominguga. Võib päris kindlalt ette öelda, et algaja puhul need katsed täielikult ebaõnnestuvad. Esialgse repertuaari peaks koostama J. Liivi, A. Haava, J. Kaidla jt. lihtsate ja südamlike värssidega.

/---/

R. ADELMANN

18. oktoober 1930 - Jänesepüüdja ja sulesõda

 Külaleht 18. oktoober 1930