Töörahva Elu 31. detsember 1960
ENNE JA NÜÜD
25000-line lohutus
Kui jõuluvana kolistas mööda linna ja kilkamist kõik toad
täis, siis plärisesid telefonid Võru ja Tartu vahel. Ei otsitud jõuluvana, vaid
surelikku inimest, kes tuleks ja päästaks ühe noore hinge. Külmast hauast.
Lapsel olnud raske peaajupõletik ja päästa oleks võinud vast
suurte kogemustega eriteadlane. Kõlistati talle Tartu. Lubati maksta kõik
sõidurahad, kui ainult kiiresti tuleks ta Võrru. Paariks tunniks.
Ka lihtsaimad soovid võivad jääda unelmaiks. Nii ka seekord.
-
Sõidan ainult siis kui maksate mulle 25 000
senti, vastati Tartust.
Vändati edasi telefoni. Ikka sama jutt.
25 000! Pole kusagilt võtta. Polnud midagi teha, kui
kihutati Tartu, et otsida väikesele inimesele elu.
Jõuluvana vist kuulis kõike seda pealt. Ta oli nobedam ja
kinkis lohutuseks – surma. Lohutuseks väikesele ja 25 000-lisele
professorile Tartus.
Et üks ei kaotaks paari tundi …
all … ja et teine saaks maitsta ….
rõõmu pühi – igavesti.
Vana-aasta õhtul
Vana-aasta õhtu 1959. Inimesed ruttasid töölt koju.
Valmistuti omaste ja sõprade ringis mööda saatma lõppeva aasta viimaseid tunde.
Rajooni haiglas ja selle polikliiniku kiirabi osakonnas aga
olid meditsiinilised töötajad valves.
Helisesid telefonid. Doktor Põllumaa Osulast teatas raskest
juhusest. Äge pimesoolepõletik. Juba kihutas punast risti kandev kiirabiauto
ning tõi 10-aastase Aleksander Borissovi Võrru. Vaevalt oli veerand tundi
saabumisest möödunud, kui kirurg Valdek Kapp juba opereeris. Noor elu päästeti.
Paari tunni pärast tõi kiirabi uue patsiendi. 2-aastane
Lembit Sisask oli haigestunud raskekujulisse kopsupõletikku.
Vana-aasta viimasel tunnil sõitis arst Laine Gebruk
kiirabiga välja. Seekord tuli kolmeaastane
… raske kopsupõletikuga haiglasse… 24.00 soovisid arstid ….
üksteisele….
