neljapäev, 31. detsember 2020

Vägev propaganda aastast 1960

 

Töörahva Elu 31. detsember 1960

ENNE JA NÜÜD

25000-line lohutus

Kui jõuluvana kolistas mööda linna ja kilkamist kõik toad täis, siis plärisesid telefonid Võru ja Tartu vahel. Ei otsitud jõuluvana, vaid surelikku inimest, kes tuleks ja päästaks ühe noore hinge. Külmast hauast.

Lapsel olnud raske peaajupõletik ja päästa oleks võinud vast suurte kogemustega eriteadlane. Kõlistati talle Tartu. Lubati maksta kõik sõidurahad, kui ainult kiiresti tuleks ta Võrru. Paariks tunniks.

Ka lihtsaimad soovid võivad jääda unelmaiks. Nii ka seekord.

-          Sõidan ainult siis kui maksate mulle 25 000 senti, vastati Tartust.

Vändati edasi telefoni. Ikka sama jutt.

25 000! Pole kusagilt võtta. Polnud midagi teha, kui kihutati Tartu, et otsida väikesele inimesele elu.

Jõuluvana vist kuulis kõike seda pealt. Ta oli nobedam ja kinkis lohutuseks – surma. Lohutuseks väikesele ja 25 000-lisele professorile Tartus.

Et üks ei kaotaks paari tundi      all      ja et teine saaks maitsta   ….   rõõmu pühi – igavesti.

Vana-aasta õhtul

Vana-aasta õhtu 1959. Inimesed ruttasid töölt koju. Valmistuti omaste ja sõprade ringis mööda saatma lõppeva aasta viimaseid tunde.

Rajooni haiglas ja selle polikliiniku kiirabi osakonnas aga olid meditsiinilised töötajad valves.

Helisesid telefonid. Doktor Põllumaa Osulast teatas raskest juhusest. Äge pimesoolepõletik. Juba kihutas punast risti kandev kiirabiauto ning tõi 10-aastase Aleksander Borissovi Võrru. Vaevalt oli veerand tundi saabumisest möödunud, kui kirurg Valdek Kapp juba opereeris. Noor elu päästeti.

Paari tunni pärast tõi kiirabi uue patsiendi. 2-aastane Lembit Sisask oli haigestunud raskekujulisse kopsupõletikku.

Vana-aasta viimasel tunnil sõitis arst Laine Gebruk kiirabiga välja. Seekord tuli kolmeaastane    raske kopsupõletikuga haiglasse…   24.00 soovisid arstid  ….  üksteisele….

Höbnoosi seansid höbnodisöriga

 Külaleht 31. dets 1930 lk 3




Vaat, mis juhtus tütreid kaema sõites

 

Külaleht 31. dets 1930 lk 3




pühapäev, 18. oktoober 2020

Viinamarjajahist 1980

 Töörahva Elu 18. oktoober 1980

Repliik

MAHAVISATUD AEG

Viinamarjakastid majatarvete kaupluse vahekäigus meelitasid ligi hulgaliselt ostjaid. Marjad olid ilusad, suured, 1.20 rbl. kilo. Järjekord ulatus kaupluse ukseni. Et algul tundus edasiliikumine lootustandev, jäid inimesed seisma. Aga mida enam kell lähenes tööpäeva lõpule, seda aeglasemalt liikus järjekord. Inimesed, kes olid eesmärgile juba lähedal, seisid tund aega ühe koha peal. Paljud möödujad tundsid järjekorras ära oma tuttava ja võis kuulda repliike: „Võta mulle kaks kilo!“, „Mulle kilo!“ või näidati sõrmedel vastav arv. Ema kahe patsidega tüdrukuga  paigutas ühe lastest rahumeeli järjekorra vahele ja läks ise eemale. Kui aga lapselt küsiti, kas tema järjekord on just siin, läks tüdruk kohe minema. Kahju, et ema ise õpetab lapsele vaheletrügimise kunsti. Eriti agarad tuttavate soovidele vastu tulema olid kaks neidu. Plastikaatkotid muudkui paljunesid nende käes. Märkustele reageerisid nad ülbete vastustega. Nende juurde seisma jäänud kõrvarõngastega neiu ei häbenenud valetada, et on algusest saadik järjekorras. Kui nad siis lõpuks kaalu juurde jõudsid, kulus üle veerand tunni nende teenindamiseks (müüjal endal tuli marjad puhastada). Pidevalt tuli teenindada kõrvalt emasid lastega, olgugi et järjekorras seisid emad, kel lapsed üle kahe tunni omapead kodus olid. Üks ema kolmeaastase poisiga seisis kannatlikult selle pika aja ära.

Õhtu aga lähenes ja koos sellega pimedus. Kell pool seitse müüja lõpetas kaalumise sest oli võimatu rohkem marju sorteerida ja raha lugeda. Tänu sellele, et leidus südametunnistuseta inimesi, jäid paljud üle kahe tunni järjekorras seisnud ootajad marjadest ilma. Aeg oli maha visatud.

MARI TAMM

Abiks deklamaatorile


Töörahva Elu 18. oktoober 1960

Abiks deklamaatorile

KUIDAS VALIDA REPERTUAARI

/---/

Isikliku repertuaari valimist peab teostama kergematelt paladelt järk-järgul raskematele üle minnes. Algaja deklamaator ei tohiks algul valida teoseid, mis talle on ilmselt rasked, milliste kirjanduslik vorm on nõudlik ja keerukas. Raskematele teostele võib deklamaator tähelepanu pöörata üksnes siis, kui tal on olemas juba suur praktika ja vastavad kogemused. Suurte ja tundeküllaste palade haaramine võib kogemusteta ja eelteadmisteta deklamaatori viia võltspaatoseni ja häälega ilutsemisse. Ei tohi unustada, et deklamaator on ikkagi ainult jutustaja, mitte näitleja. On näiteks mõttetu algajal deklamaatoril hakata õppima katkendeid „Kalevipojast“, olgugi et see on tervitatav nähe seoses eeloleva eepose sajanda aastapäevaga. See ülesanne jäägu neile, kel on enam kogemusi. Tihti kipuvad algajad deklamaatorid jõudu katsuma M. Gorki „Tormikotkaga“, Fr. Tuglase „Merega“ või Majakovski loominguga. Võib päris kindlalt ette öelda, et algaja puhul need katsed täielikult ebaõnnestuvad. Esialgse repertuaari peaks koostama J. Liivi, A. Haava, J. Kaidla jt. lihtsate ja südamlike värssidega.

/---/

R. ADELMANN

18. oktoober 1930 - Jänesepüüdja ja sulesõda

 Külaleht 18. oktoober 1930