Töörahva Elu 18. oktoober 1980
Repliik
MAHAVISATUD AEG
Viinamarjakastid majatarvete kaupluse vahekäigus meelitasid
ligi hulgaliselt ostjaid. Marjad olid ilusad, suured, 1.20 rbl. kilo. Järjekord
ulatus kaupluse ukseni. Et algul tundus edasiliikumine lootustandev, jäid
inimesed seisma. Aga mida enam kell lähenes tööpäeva lõpule, seda aeglasemalt
liikus järjekord. Inimesed, kes olid eesmärgile juba lähedal, seisid tund aega
ühe koha peal. Paljud möödujad tundsid järjekorras ära oma tuttava ja võis
kuulda repliike: „Võta mulle kaks kilo!“, „Mulle kilo!“ või näidati sõrmedel
vastav arv. Ema kahe patsidega tüdrukuga
paigutas ühe lastest rahumeeli järjekorra vahele ja läks ise eemale. Kui
aga lapselt küsiti, kas tema järjekord on just siin, läks tüdruk kohe minema.
Kahju, et ema ise õpetab lapsele vaheletrügimise kunsti. Eriti agarad tuttavate
soovidele vastu tulema olid kaks neidu. Plastikaatkotid muudkui paljunesid
nende käes. Märkustele reageerisid nad ülbete vastustega. Nende juurde seisma
jäänud kõrvarõngastega neiu ei häbenenud valetada, et on algusest saadik
järjekorras. Kui nad siis lõpuks kaalu juurde jõudsid, kulus üle veerand tunni
nende teenindamiseks (müüjal endal tuli marjad puhastada). Pidevalt tuli teenindada
kõrvalt emasid lastega, olgugi et järjekorras seisid emad, kel lapsed üle kahe
tunni omapead kodus olid. Üks ema kolmeaastase poisiga seisis kannatlikult
selle pika aja ära.
Õhtu aga lähenes ja koos sellega pimedus. Kell pool seitse
müüja lõpetas kaalumise sest oli võimatu rohkem marju sorteerida ja raha
lugeda. Tänu sellele, et leidus südametunnistuseta inimesi, jäid paljud üle
kahe tunni järjekorras seisnud ootajad marjadest ilma. Aeg oli maha visatud.
MARI TAMM
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar