Muinasjutt rumalast ajakirjanikust

Töörahva Elu 4. mai 1982
MUINASJUTT RUMALAST AJAKIRJANIKUST
Olla kunagi vanal hallil ajal kolm ajakirjanikku elanud. Kaks olid nagu lehemehed ikka, aga noorim, see kolmas – vaat see olla lollikene olnud. Tahtnud teine ilma paremaks teha. Ühel ilusal hommikul saatnud toimetaja teised laia maailma elu kaema ning ülestähendusi tegema. Et kes kõige parema loo kirjutab, saab toimetaja tütre ja tulevikus tooli kah. Läinudki siis noored mehed, igal kaks pliiatsit, hambahari ja tühi märkmik taskus, kõva usk südames. Vanem meestest keeranud esimese metsa taga põllu pääle, haaranud adra taga astuval talumehel hõlmast kinni ning kukkunud uurima, et kuidas siis rohujahuga ka on ja kas naine võileivad ikka põllule toob. Kirjutanud sellest ilmatuma toreda portree, pilt juures ja puha, et naabrid talumehe ikka ära tunneksid.
Teine meestest olla kah kaval olnud, läinud Põhja sepa juurde. Kirjutanud kena reportaaži selle raskest, ent tänuväärsest tööst. Saanud enda hobuselegi uued rauad alla.
Kolmas ep mõistnud midagi tarka peale hakata. Läinud sinna, kuhu jalad viisid. Kõndinud päeva, teise, tüki kolmandatki veel, kui jõudnud äkki lohe koopani. Lohe olla kuri olnud, sülitanud tuld ning ümbruskonna inimestele palju paha teinud.
Seda nähes olla noormees lohest kriitilise loo ähvardanud kirjutada. Lohe härdalt paluma: „Kulla mees, ää seda tempu küll tee, eks minagi ole jumala loomake ja taha oma elupäevi vaikselt õhtu poole veeretada …“ Lubanud siis noorele mehele kõiksugu rikkusi, tal elada onu mere taga. Aga noormees jäänud ikka oma jonni juurde. Sellepeale olla lohe mehe alla neelanud. Igatahes pole ei noormeest ega tema kalosse peale seda enam nähtud.
Mis puutub aga kahte vanemasse kolleegi, siis elasid nemad ikka õnnelikult edasi ja see, kes toimetaja tütrest ilma jäi, elab õnnelikult siiamaani. Kui ära pole surnud.
VAHUR KERSNA